Kell tiksub südaöö ligidal ja uus päev on õige pea algamas. Lugesin täna oma vanu postitusi ja otsustasin, et üritan veidikenegi aktiivsemalt midagi kirjutada. Ehk tuleb kunagi kasuks või nii, vähemalt mingi perspektiivitunne tekib küll.
Ühesõnaga - nüüdseks siis juba veidi üle kahe kuu Londonis oldud. Käidud, tehtud, oldud ja vaadatud igasugu asju ja mustmiljon asja veel mida saaks teha. Mina olengi 1%. Pilte on ka oodata, aga mitte palju. Joonistusi ka võib-olla, ilmselt ka mitte palju. Muusikat ehk isegi, aga ainult natuke.
See postitus on vist lihtsalt nagu otsa uuesti lahti tegemine... ma pean veel oma mõtteid veidi koguma ja asju puhanuma olekuga kirjutama, et ma neid postitada tahaks.
The world keeps turnin' Oh what a day, what a day, what a day
Ma tegin algul mingi eraldi blogiaadressi tegelikult isegi, aga fuck that noise.
