Hmm, kell tiksub halastamatult nelja poole, und pole. Unerežiim on täiesti pea peal - päevast on saanud öö ning vastupidi. Mitte et selles midagi VÄGA halba oleks. Öösel on alati rahulikum ja vaiksem olnud. Eriti sellisel varajasel kellatunnil, kus väljas ei liigu hingelistki ning kõik tuled on kustus.

Ma kahtlustan, et teengi allnighteri. Tass kohvi, klapid pähe ja vaikne mõtisklemine, seni kuni päike piilub kusagil pilve taga üle horisondi. Äkki pool tunnikest tund ka, et pilk selgem homme oleks.

Interveeb on hetkel ennast täiesti ammendanud - mitte et praegu oleks erilist melu siit oodata.

Tekkis väike probleem vahepeal, et polnud enam midagi uut kuulata. Pöördusin siis esimese ropsuga Top Geari poole (mille uus hooaeg pole üldse nii hea minumeelest, kuidagi liiga scripted vist) ning tõmbasin hunniku selle osade soundtracke. Keda huvitab siis praktiliselt iga Top Geari osa jaoks on olemas eraldi torrent kõigi nende lugudega mis seal mängib. Päris palju hakkab korduma - viimasel ajal eriti Dark Knighti OSTi ning tihedamate külalistena Amon Tobin ja Clint Mansell (Requiem For A Dreamiga põhiliselt). Mitte et ka see halb oleks, sest Amon Tobinit võib nõrkemiseni küll kuulata ja ega Mansellgi alla jää.

Poindi juurde tagasi tulles leidsin viimaste osade lugude hulgast terve hunniku häid artiste, keda minu kõrv polnud varem kuulnud. Passion Pit, Fuck Buttons ja Spiritualized (siin ma natuke valetan küll, "Ladies and Gentlemen, we are now floating in space" oli mul vahepeal pleilistis küll, aga see ei avaldanud siis suuremat muljet).

Passion Pit on võrdlemisi uus projekt USAst, mis kogub tormina populaarsust ja meenutab enim vast natuke progressiivsemat ja minu meelest huvitavamt MGMT'd. Noh, indie-elektro, saate poindile pihta küll. Kuulake: Sleepyhead, Little Secrets (!) ja Smile Upon Me

Fuck Buttons on minujaoks liigitamatu artist. Mingi house-elektro-rock-pop-experimental-indie-mumbo-jumbo-jazz-core. Väga kihvt ja väga psühhedeelne. Kuulake: pmst kõike, natuke sarnased lood, aga The Lisbon Maru on kuidagi positiivsem. Igaljuhul hea ja mingi aine all oleks ma arvan väga huvitav kuulamine.

The Small Faces on 60ndatest The Who sarnane bänd. Ainult et parem. Vähemalt tänapäeval värskem, kui The Who kataloogi on CSI algustes vägistatud nõrkemiseni. Kuulake: Afterglow ja muud ka, stiil jääb samaks.

Spiritualized jäi kõrva sellise albumiga nagu Lazer Guided Melodies. Shoegaze, kantri, popp ja psühhedeelne rokk ilusasti potti pandud ja maitsev roog tehtud. Kuulake (ja ma ise kuulan ka just, päris mitmendat korda juba): Shine a Light - sobib sellisesse öhe nagu täna.

Lisaks komistasin selliste artistide peale nagu Cookie Monsta, Excision ja Datsik. Excision on Datsikuga koos teinud mõned sellised lood, mis peaks dubstepi lipulaevad olema, kasutades nn. Transformersite bassi. Sellised hullud bassikäigud, et löövad põhja alt ära. Kõva kraam.

Üldiselt peab ütlema et uus kümnend võib oma muusikaga julgelt peale lennata. Elektroonilise muusika vallas tuleb kindlasti üks põnevamaid kümnendeid ning tegelikult pole ka rokkmuusika seis nii kehv, kui meil on Black Rebel Motorcycle Club, Muse ja kes teab mida head veel tehakse. Ja Devin, muidugi.

Sirvisin ja mõnda kohta lugesin ka sellisest raamatust nagu Koletised, mis räägib maailma kõige hullematest sarimõrvaritest, diktaatoritest ja kommivarastest. Manson oli püstihull ja Mengele jättis kõige võikama mulje. Natukene rahutukstegev mõelda, milleks inimesed võimelised on, kui nende psüühika päris paigas pole. Aga ju läheb vaja ka selliseid, või ei?

Nihkunud ajavööndis elades soovin Laurile ka veel juubeli puhul õnne!

When I'm tired and all alone
Lord shine a light on me
And when I'm lonesome as can be
Lord shine a light on me

No neetult mõnus lugu...

Oh, ongi aega parajalt parajaks tehtud.

...and it's ever so wrong to dare to be strong

Minu kauakadunud kõvakettake kogu minu kalli muusikaga leidis oma tee jälle minu läpaka külge. Ma olen juba alla andnud oma lauaarvuti parandamisega ning kasutan aegajalt vaid monitori, kui mussi teen vms.

Igaljuhul, lisaks suurepärastele filmidele ja sarjadele (nothing will ever beat Futurama) leidsin ma sealt soppidest taas üles Agallochi. Viimased kolm aastat vähemalt on umbes sellel aastaajal nende muusika minuga resoneerinud ning ka see aasta pole selles suhtes erand.

Sellised klassikud nagu Limbs ja Falling Snow on ilmade külmenedes alati eepilisust pakkunud. Falling Snow outro on ikka veel kõikidest nootide ja efektide ja helide kombinatsioonidest maailma parim - hämmastav, mida inimesed suudavad välja mõelda. Sellist melanhoolsust ja positiivsust suudab äärmisel juhul jäljendada Insomnium, aga Agalloch jääb tippu.

See aasta on tähelepanu rohkem nende EP-de peal. Tomorrow Will Never Come on samanimelise EP 4 minutiline akustiline progressiiv-müra. Meeletult hea atmosfääriga lugu lihtsalt - sobiks idee poolest Total Recalli või muu sellise filmi lõppu, kus peategelane saab aru, et ta on hull ja kõik hajub valgusesse (You're so sane that you're insane!).

Lisaks leidsin ketta pealt pilte, mis lähevad tagasi 2006-dasse aastasse. See viis terveks päevaks mõnusale nostalgiareisile. Ohjah, asjad muutuvad, ei ole midagi tarka öelda selle koha pealt. Huvitav kokkusattumus, kui mu vanaema ütles täna, et tema ei saaks enam millestki aru, tänapäeval on kõik nii keeruliseks aetud. Üldjuhul on see nii kuradi õige. Pani muigama.

Ühesõnaga täna nostalgitsen - kuulan vana muusikat - Opeth, Agalloch, Insomnium, Drudkh, Devin - iga looga tulevad omad mälestused, nii head kui halvad. Nii ma siis istungi siin ja mõtisklen möödunud aegade üle ning üritan kõrvalt matemaatikat õppida.

Lollitan ennast liialt tihti :)

Üks 0.3ne Asahi peaks ka külmikus olema, proovige ära, kellele õlu meeldib.

Ikka teie, Jaak

MÄDA

Türa, milline pohmakas. Nüüd hakkab nagu mõistus selginema (kuigi kui ühe ühiku alkoholi lagundamiseks kulub tund, siis ma peaks veel nädal aega purjus olema, ma kardan).

Anyhow - sellel rindel pole midagi uut.

Viimastel päevadel olen ilmselt Muse'i järelkajana leidnud ja uurinud sünkromüstitsismi (synchromysticism, oleks ju õige tõlge nagu?) ning päris põnev on olnud. Sain endale mõned raamatud lugemisnimekirja juurde.

Kusjurues nendest sümbolitest lugedes jääb mulle mulje, et minu aju on ka ikka päris hästi ära pestud. Vähemalt tükkideks lõigutud ja eraldatud. Vaatame, mis saab kui asja parandada.

Üldiselt nii absurdsustesse laskudes tuleb ettevaatlikult sammuda - ühest küljest väga veenvad argumendid ja teooriad võivad osutuda täielikuks jamaks ju.

Bleh, saa kaineks!

I gotta keep moving on...

Haha, nojah - täna lasin tuimalt üle. Mis seal ikka.

Nussisin mingi 6 tundi täna Lahesõja uue loo masterdust, kõrvad jooksevad sitavett sellest karjumisest juba, aga tuleb veel natuke nokitseda. Praeguseks piisab.
Muusika on vist see mis hoiab elus ja ma armastan neid paganama rõhumuutusi järjest enam ja enam. Lugesin natukene pikemalt mingitest sagedustest, inimese rütmidest ja geomeetriast ja muust huvitavast vandenõuteooriavärgist (lisaks lihtsalt EQ, masterduse, miximise jms. kohta).

Mitte et see midagi otseselt muutnud oleks?

Kell on liiga palju, ei suuda enam lauseid moodustada ega mõtteid vormistada...

Selle postituse ainsaks põhjuseks:

Kõige RÄNGEM FUCKING DROP mida ma kuulnud olen - sellised hetked panevadki mind muusikat armastama:

I can't tire, i'm on the wire.
gotta keep moving on
moving on

DROPGASM, AWAY!

õõööaaäääääääää, KAIF

In Carlin We Trust

I'm a modern man, digital and smoke-free; a man for the millennium.

A diversified, multi-cultural, post-modern deconstructionist; politically, anatomically and ecologically incorrect.

Ma tean küll, et kõigil on aegajalt kiire ja raske, aga hetkel tundub, et see hakkab juba naeruväärseks minema. Tuleb paremini majandada oma aega.

Jack MccDuff - Oblighetto (ma ei teadnud millest ma ilma olin jäänud - paganama uskumatu)

EDIT: Jaaa, ma teadsin, et ma pole ainuke: "To focus on the phenomenon of musical silence is analogous to deliberately studying the spaces between trees in a forest: somewhat perverse at first, until one realizes that these spaces contribute to the perceived character of the forest itself, and enable us to speak coherently of 'dense' growth or 'sparse' vegetation. In other words, silence is not nothing. It is not the null set. Silence is experienced both as meaningful and as adhering to the sounding position of the musical object" klikk

I put the angst in gangster

YO

Mata on f-f-f-f-faaail.

Pidin täna loovutama oma võimendi ning kõlarid ühendama läbi oma vana maki. Heli kvaliteet on...teistsugune, vist. Kindlasti bassisem, aga mitte ilmtingimata mudasem. Kõlarid ju samad, lihtsalt võimendi natukene kehvem. Positiivsema külje pealt, siis vähemalt on see pühendunud stereomakk, nii et stereopilt tuleb imeliselt esile.

Hetkel kuulan võluvat Zooey Deschanel'i ja tema projekti She & Him. I Thought I Saw Your Face Today ja Black Hole ketravad vaheldumisi ja tõepoolest, nüüd on kuulda lahedaid stereotrikke, mis enne libisesid kõrvust mööda. Pluss tal on lihtsalt mõnus hääl. Ning kohutavalt ilus välimus. Üleüldse, ma vist kasutaks siin sõna "nunnu".

Võeh, ma tean.

Igaljuhul, jätsin suitsetamise maha. Hooray for me.

Lähen otsin nüüd EQ Media Playerist üles ning katsetan helisid enne bändiproovi. Kurat mu väline ketas on ikka maailmas ringi käimas, pean mingeid kavalaid nippe nüüd leiutama katsetamiseks. :/

I somehow see
What's beautiful in things
That are ephemeral
I'm my only friend, am I?
Love is just
A piece of time
In your world
In the world

srsly nunnu värk...
aegajalt võib indiet ka kuulata ju?

Kommers ja kaater läbi!

Ball oli võrdlemisi rahulik. Tarbisin erinevaid kangeid alkohole mõõdukas koguses ning nautisin niisama. Kõige lõpuks oli muidugi vinge ilutulestik (mis on alati tegelikult vinge. Ilmselt on midagi mõtlemapanevat 300 sinuga seotud inimesega taevasse vaadata ja ootusi hellitada).

Juubelipidustused olid no nii vinged. Mulle jäi ülimalt positiivne mulje, kõik laabus sujuvalt. Mõni mees oli joonud rohkem kui oleks võinud, mõni suutis kolm ruutmeetrit katta enda sisemusega, aga enamus olid lihtsalt vahvad.

Kaater möödus mõne õlu, tünnisauna ja ühe parmuga, kes oli telki magama roninud. Järgnes meeletu itsitamine ning talle toidu jagamine. Kõva.

Loodetavasti perspektiivi tajudes,
Jaak

PS: Mul kummitas umbes neli päeva üks rida (I've exposed your lies, baby) ühest loost (Muse - Plug In Baby), natuke kummaliseks muutus juba :D Rääkimata sellest et Muse on lihtsalt lootusetult sõltuvusttekitav.

Through the veins of history

Surume Krantsi alla ja nüüd läheb mölluks. Kui ma esmaspäevaks haiglas või surnud pole, siis ma olen õnnelik. Muidugi on järgmine nädal ka tihedamini täis pakitud kui pederasti perseauk, aga integraale hommikuks süüa on normaalne. Oodatav, aga kui ma selle nädala läbi ampsan, siis järgmine nädal läheb nagu hommikuhelbed piimaga (miks siin pole vihast smailit?)

Achtung!

Muust rääkides, ma jälgin aegajalt sellist blogi nagu Singularityhub, kus räägitakse eeldatavast tehnoloogilisest singulaarsusest. See peaks tähendama (vähemalt Ray Kurzweili järgi, kes on üks vedavaid jõude selle propageerimises), et kusagil 20-30 aasta pärast on tehnoloogia end meie ümbrusesse märkamatult sulandunud, sealjuures meie teadvused on ühendatud masinatega, mis on omakorda mõtlemisvõimeliseks muutunud (tehisintelligentsi puhul oodatakse, et nad hakkavad ennast ise täiustama mingil meeletul tempol).

Minu jaoks on kõige huvitavam tehnoloogia, teadvuse ja usu sümbioos. Ma ei kujuta isegi ette millistele küsimustele võib vastata esimene robot, kes saavutab sellise intelligentsi-taseme, et petab tavainimese ära (nt. Turingu testiga).

Üks parimaid näiteid "tehis intelligentsist" oli Helen Keller, kes jäi pooleteistaastaselt pimedaks, kurdiks ja tummaks ning suutis välismaailmaga suhelda ainult kompamise abil. Ometigi lõi ta oma keele ning märkide süsteemi ning sai aru päris keerulistest ideedest ja tagatippu kirjutas veel isegi raamatuid. Tänapäeval inspireerib ta teadlasi oma nn. mustas kastis olekuga, mis sobib suurepäraselt arvutitel intelligentsi loomiseks. Kui neil on ainult üks taju, siis kuidas nad suudaks arendada keerulise sisemaailma, aru saada sotsiaalsestest "mustritest" või ära petta reaalse inimese?

Mulle see singulaarsuse blogi meeldib, ma olen täiesti üllatunud, kuidas iga päev leiavad nad mingi uue tehnoloogilise saavutuse, mida kajastada (see klapib Kurzweili teooriaga, et areng kasvab eksponentsiaalselt) ning need lähevad järjest lähemale sellele, mida me oleme harjunud nägema ulmefilmides.

Ning mõelda vaid, milliseid eetilise küsimusi need saavutused tekitavad...

(tegelikult kirjutasin ma niipalju selle artikli tõttu)

/rant

Cool story bro!

And I've had recurring nightmares
That I was loved for who I am
And missed the opportunity
To be a better man

Muse = fucking wow

Votnii, lähen nüüd surmale sirge seljaga vastu :D

Jätkuvat jaksu soovides,
Jaak

PS: Mind tunnistati kätevärinaga värdjaks joodikuks (loe ajateenistusse mittekõlblikuks). Ma olen päris rahul, et selle jura kaelast ära sai!

Korestoror

Litshommik ilma kohvita.



Hiina räppi teile. Debiilsus kuubis, ta vist räpib sellest kui paks ta on (big berry man). Miks hiinlastel selline mootorsaega poolekssaetava kassi hääl on? Ning kas neile võiks meie räpp (nt. Legendaarne) sama debiilne tunduda? Mingi pikk habemik karjub auto tagaistmel midagi kahtlast (re-gendaarne-re-re-gendaarne).

Oh well, täna selgub kas saan soldatiks või ei.

Jõudu ja jaksu teile!

Hope, I hope you've seen the light
Because no one really cares
They're just pretending

Niisiis. Väsinud, absoluutselt kõigest ja kõigist. Nädal on jälle liiga lühikeseks jäänud.

Asi hakkab üle käte minema, üritan händlida.

Edit:

Shit my dad says - mingi mees paneb oma vananeva isa tsitaate üles. See on peaaegu nagu Carlin juba :D

"I like the dog. If he can't eat it, or fuck it, he pisses on it. I can get behind that."
"If mom calls, tell her I'm shitting... Son, marriage is about not having to lie about taking a shit."
"Jesus Christ, Just give the dog his fucking food. Why's he gotta do a trick first? YOU don't have to do shit before YOU eat."
"You're gonna run into jerk offs. But remember, it's not the size of the asshole you worry about, it's how much shit comes out of it."
"The dog is not bored, it's a fucking dog. It's not like he's waiting for me to give him a fucking rubix cube. He's a god damned dog."
Why would i want to check a voicemail on my cell phone? People want to talk to me, call again. If i want to talk to you, I'll answer.

KULD XD

No kurat küll...

Get up out of bed you drunken' lazy bastard
You drink all night and you sleep all day
Get up out of bed you drunken' lazy bastard
If you don't get off your arse, then I'll be on my way

The Mahones - Drunken Lazy Bastard

Vean oma perse matemaatikasse.

Jaak

Map of the Problematique

Üldiselt on kopp ees sellest sitasest spiraalides kulgemisest, mis viib ainult uute spiraalideni. Ära tüütab - peab mingi uue mõtteviisi leidma, enne ma nende spiraalide küüsist ei pääse (aga äkki see järgmine tee on ka lihtsalt uus spiraal, mis imeb end sisse? Tagasi vaadates on nii olnud). Väsitav, aga ma tean, et see ongi nii ja mul ei jää muud üle kui vait olla ja pealt vaadata. Kaugeleulatuvad tagajärjed, võimis. Eks näis.

Kui keegi mõtleb, mis pask see on siis imege näppu - üldjuhul selliste mõtete kirjapanek toob neisse selgust. Loodetavasti. See ei ole eriti negatiivselt meelestatud ka, pigem selline mõistatuse kallal pea ragistamine.

Devini uus plaat lekkis ka netti, olen juba mõned korrad läbi kuulanud. Positiivne, mõistatuslik ja otseloomulikult sigahea, ei ootakski talt vähemat.

I don't wanna save my soul now
I just wanna lose control!
And even if it takes a lifetime to learn
'll learn... I'll learn...
Devin Townsend Project - Supercrush

Lähen tantsima,
Jaak

PS: kirjutamine aitaski - mulle tegelikult jõudis kohale, et kõik on täpselt nii hästi/halvasti läinud nagu ma olen tahtnud ju. geenius.

PS2: ühendasin kaks monitori arvutile, Reasonis biite teha on kaihv. Varsti saate Ööst öösse remiksi ja hiljem loodetavasti ka Pidžaamapeo torpeedo!