Minu kauakadunud kõvakettake kogu minu kalli muusikaga leidis oma tee jälle minu läpaka külge. Ma olen juba alla andnud oma lauaarvuti parandamisega ning kasutan aegajalt vaid monitori, kui mussi teen vms.
Igaljuhul, lisaks suurepärastele filmidele ja sarjadele (nothing will ever beat Futurama) leidsin ma sealt soppidest taas üles Agallochi. Viimased kolm aastat vähemalt on umbes sellel aastaajal nende muusika minuga resoneerinud ning ka see aasta pole selles suhtes erand.
Sellised klassikud nagu Limbs ja Falling Snow on ilmade külmenedes alati eepilisust pakkunud. Falling Snow outro on ikka veel kõikidest nootide ja efektide ja helide kombinatsioonidest maailma parim - hämmastav, mida inimesed suudavad välja mõelda. Sellist melanhoolsust ja positiivsust suudab äärmisel juhul jäljendada Insomnium, aga Agalloch jääb tippu.
See aasta on tähelepanu rohkem nende EP-de peal. Tomorrow Will Never Come on samanimelise EP 4 minutiline akustiline progressiiv-müra. Meeletult hea atmosfääriga lugu lihtsalt - sobiks idee poolest Total Recalli või muu sellise filmi lõppu, kus peategelane saab aru, et ta on hull ja kõik hajub valgusesse (You're so sane that you're insane!).
Lisaks leidsin ketta pealt pilte, mis lähevad tagasi 2006-dasse aastasse. See viis terveks päevaks mõnusale nostalgiareisile. Ohjah, asjad muutuvad, ei ole midagi tarka öelda selle koha pealt. Huvitav kokkusattumus, kui mu vanaema ütles täna, et tema ei saaks enam millestki aru, tänapäeval on kõik nii keeruliseks aetud. Üldjuhul on see nii kuradi õige. Pani muigama.
Ühesõnaga täna nostalgitsen - kuulan vana muusikat - Opeth, Agalloch, Insomnium, Drudkh, Devin - iga looga tulevad omad mälestused, nii head kui halvad. Nii ma siis istungi siin ja mõtisklen möödunud aegade üle ning üritan kõrvalt matemaatikat õppida.
Lollitan ennast liialt tihti :)
Üks 0.3ne Asahi peaks ka külmikus olema, proovige ära, kellele õlu meeldib.
Ikka teie, Jaak
Sa võiks muusikakriitikuna tööle hakata or smth :)
ReplyDelete