Üleeile esilinastus maailma esimene film, mis on täielik šimpansite poolt filmitud.



Tulevik on kohal.

Telefon heliseb

Jaak: Hallo?
Tundmatu vanamees: Kuuule saad kaks lotopiletit ka osta, Jüri?
J: Vabandust, teil on vale number...
T: Mingit Summ-Summi või midagi näiteks...
J: Teil on vale number.
T: Oot...Ahah...

Jaak: Hallo?
Tundmatu vanamees: Kuule võta neid puljongi kuubikuid ka, Jüri!
J: Vabandust, teil on vale number...
T: Noo need kuubikud või mis nad on, nendes kotikestes, tead küll.
J: ...
T: Sa ükskord tõid vaata, päris head olid
J: Teil on vale number.
T: Kuidas? Ahah...

Keegi vanamees on oma elu eesmärgiks seadnud minu hommikuti naerma ajamise. Saluut!

Hämmastav

Paar päeva tagasi vaatasin sellist filmi nagu Choke. 2008nda aasta film C. Palahniuki samanimelise raamatu ainetel. Peaosas oli Sam Rockwell. Oli päris hea, raamat oli kindlasti süngem ja näitas düsfunktsionaalseid inimesi palju huvitavamalt.

Aga täna hommikul vaatasin Moon'i. See on mul juba tükk aega järjekorras oodanud ja nüüd sain lõpuks selle kätte ning täiesti kokkusattumuse läbi on ka seal peaosas Sam Rockwell.

Aga kui aus olla siis NII head filmi ma ei osanud oodata.

Kõik oli lihtsalt suurepärane. Võttis sõnatuks ja võib-olla eelnevate päevade liigne pummeldamine mõjutas mind, aga kurat, see võttis kohe pisara silma. Ulmekas mehest, kes peab üksi kolm aastat kuu peal kaevandust üle vaatama, režissööriks David Bowie poeg ja muusika on teinud Clint Mansell. Sõnukirjaldamatult hea film - pani mõtlema selle üle, mille järgi inimesi hinnata, mis teeb meist need kes me oleme ja kuidas meie iseloomud kujunevad.

Raske on oodata, et tänapäeval millegi originaalsega suudetaks lagedale tulla, aga see oli küll päris uudne värk. Soovitan pimedateks õhtuteks!