High-fiving a million angels

Tänu teatud vene torrentitrackeritele on minu muusikakataloog hakanud laienema ja asenduma järjest parema kvaliteediga muusikaga. Näiteks sain ma flac-is kätte Sound Providersi plaadid, mida ütleme kaks aastat tagasi polnud võimalik isegi mp3-na leida. Ning lisaks asendan ma aegamööda vanu mp3esid flaciga, just because I can.

Ilus Julia mille Mandelbrotis leidsin

Tänase päeva naelaks on Cut Chemist - The Garden mafakin FLACIS. Nüüd tulevad siin välja helid ja ruumid mida mp3es ei kuule (youtube'is ammugi mitte). See on üks sellistest lugudest mida kuulates tekivad lihtsalt külmavärinad. See kihilisus, sügavus, ruumitunnetus ja see atmosfäär mis ta loob ja ülesehitus ja vokaal ja sõnad kõik kokku on lihtsalt full blown eargasm. Lihtsalt kaon sinna sisse ära. Ääretult geniaalne lugu.

Paneb hindama kvaliteeti tegliekult. Kõrvad on ikka nii ära harjunud sitaste youtube'i kvaliteetidega ja veidi mõistlikuma mp3ega, et on ära unustanud kuidas muusika tegelikult peaks kõlama. Ma hakkan üha enam aru saama vinüülikiitjatest, sest noh, puht füüsikaliselt ei tohiks enam sellest paremaks minna (kui siis ehk stuudiokvaliteedis digitaalsalvestis, mis ei tuhmu ega aegu). Kusjuure tõmbasin Dark Side of the Mooni stuudiokvaliteedis ja on teine tera küll, kujutan ette kui mindblowing oleks olnud seda kohe esimesel korral sellises kvaliteedis kuulata olnud.

Snobbery at it's best :)

PS: Pilt on enda tehtud ja PSis veidi krutitud, aga pean veel natukene harjutama, et saaks paremaid rendereid ja sügavamalt, sest noh, selle kvaliteet on suisa kohutav. Mandelbroti sügavikes leiduvad ikka juba täitsa mereelukad.

Lihtsalt...hämmastav.

Imelik mõelda, et veel vaid 10 aastat tagasi oli dubstep IDMi produtsentide pärusmaa, kes üritasid lihtsalt midagi uut teha. Peale seda tuli mingi faas filthi ja robotbassi peale ning nüüd see... Esimene dubstepimaiguline lugu mis on ka edetabelitesse jõudnud. Ma lihtsalt loodan, et sellist asja tehakse veel ja veel ja veel. Maheda vaibiga, positiivne, ekstaatiline, müstiline ja popi-jõuga - kihvt. Tekitab tunde, et dubstep hakkab ka kahe jalaga maa peale tulema ja leidma võimalusi tavakuulajale meeldivaks muutuda.


"Ability to make the sensation of being overwhelmed by feelings in the presence of someone you really like sound like the most solitary experience a human heart can endure."

Meeletult fucking hea.

Your effort to remain what you are is what limits you.

Tagurpidi siis:

Kõigepealt Stranger Than Fiction. 2006 tragikomöödia Will Ferrelliga, kus ta mängib meest, kes hakkab kuulma kuidas temast raamatut kirjutatakse ning üritab siis oma surma ära hoida. Treilerit ei soovita vaadata, sest see räägib liiga palju ära. Muidu täitsa vaadatav film - selline lihtne lugu iseendas, nii nagu film peabki olema. Väga PoMo film, sest noh, lõppkokkuvõttes oli selline kerge mindscrew ikka kogu see ant, aga suva. Maggie Gyllenhaal oli täitsa kena ja Will Ferrell mängis enam-vähem tõsist tegelast ning tal tuli see segi välja.

Järgmisena Heavy Metal, aastast 1981. Okei - ma tean, et see peaks olema konkreetne kultusfilm. Seda ei lastud päris tükk aega VHSidel välja (alles 1997 vist) sest soundtrackil on palju erinevaid ning tuntud bände (Black Sabbath, Blüe Oyster Cult, Sammy Hagar jne.) ning sellega kaasnes palju legaalsed jama. Aga ausaltöeldes see polnud just kõige parem film. Omamoodi awesome - paljad tšikid, kosmos, hea vs. kuri ja action aga noh...ei midagi sellist mida nähtud poleks :D Isegi animatsioon oli oma aja kohta üsna kehv ning dialoog oli lihtsalt kohutav. Seega kui just erilist isu pole siis eriti ei soovita. Aga muss oli tõesti hea :P

Kolmandaks just täna vaadatud Ghost In The Shell 1995ndast aastast oli küll full awesome. Väga selgelt näha mida sealt Matrixisse edasi oli kantud ning mida mitte. Aga actioni pool, filosoofiline pool ja üleüldine atmosfäär oli kõik 5+. Panin ka teise osa juba tulema, aga vist vaatan toda homme. Kui meeletult tuim inglisekeelne pealelugemine välja arvata oli see full awesome. Lihtsalt - full :D

Ühesõnaga mul pole suurt midagi teha nii et hilisõhtuti mindfucki ja vanu filme vaadata on päris mõnus.

Kurat küll, unerežiimi järgi võiksin ma vist Inglismaal elada. Praegu on kell jälle märkamatult kaks tiksunud ja nüüd võiks ju minna magama...

Omamoodi juhtumus oli üks päev poolde kuute jõuda õhtu lõpuks ning seal tükk aega mingi Vladikuga rääkida juttu. Mida rohkem õlut sisse läks seda idiootsem ta ikka tundus. "Mina lõõikan siinu kõõri ljääbi" - ega ikka ei lõika küll. Algul tundus normaalne sell aga siiski vist mitte kõige kirkam kriit.

Mida vaadanud olen:

An evening with Kevin Smith, An Evening with Kevin Smith: Evening Harder, Threevening with Kevin Smith: Sold Out ehk siis kolm päris pikka (ma räägin siin neljast tunnist võinii) intervjuud Kevin Smithiga - ja kui mõnel nürimal tööriistal jäi see veel arusaamatuks, siis Kevin Smithiga. Tüüp on teinud terve portsu päris lahedaid filme ja tal on üleüldse väga mõnus huumor minumeelest. Ehk siis kui sa tead, kes ta on ja mida ta teinud on, siis saab nende intervjuudega päris korraliku kõhutäie naerda. Ja kui ka ei tea, siis pole hullu.

Siis vaatasin veel Tales From The Far Side'i, ehk siis teate neid väikseid ühepaneelilisi koomikse kuskil Õhtulehes vist? Vot nende animeeritud variandid sisuliselt. Tugeva B-kategooria õuduka maitsega ning lihtsalt täiesti noh...far side. Aga omamoodi fun.

Ja siis on veel järjekorras Heavy Metal - 81 aasta multikas tisside, plahvatuste, maagia, kosmose ja lahingutega. Nime järgi võite arvata milline muusikavalik seal on. Nii et looks awesome.

Mida kuulanud olen:

Peale üksikute heade uute lugude olen lihtsalt vana kraami flac-is tõmmanud ja uuesti üle kuulanud. Seal on kvaliteedi vahe kohe kindlasti :P

Nii et...jah...

PS: http://www.synthgear.com/wp-content/uploads/2010/02/record_groove.jpg (ma oleks selle ka niisama siia üles laadinud aga kannatamatus ja tunne et vahepeal Google ausõna üritab Operat brauserite valikutest välja suruda takistasid mind. See et paljud Google teenused ei toeta Operat on isegi mõnes mõttes mõistetav, sest Opera on üks levinumaid tasuta brausereid lisaks Chrome'ile ja Google üritab maailma üle võtta. Google tegelikult ei ole hea firma, uskuge mind, nad on juba praegu oma juured igale poole ajanud ja kõik arvavad neist nii hästi aga kurat võtaks - Google on juba praegu tõestanud, et võib tervete riikide valitsustele välja astuda ning öelda mida ja mida mitte nende internet näitab. Ning ma pakun et läheb mõni aasta mööda siis on Google'il ja Facebookil kahepeal peaaegu iga tsiviliseeritud maailmas elava inimese kohta piisavalt infot ja sitta et vajaduse korral midagi käru keerata. Seega siis ärge otsige Google searchiga Nigger-midget wild orgy vms. Te kahtlemata leiaks selle, aga Google jätab selle meelde. Phew, you can take off your tinfoil hats now, kids!)

See pilt ise on lihtsalt nii kuradi lahe - sisuliselt ma näen helialinete kanjoneid, igat krabinat tekitavat tolmutükki ja kõikumisi mis tekitavad potentsiaalseid eargasme.

Interstella 5555

Kell on järjekordselt kolme paiku öösel ning ma kuulan Daft Punki (http://www.youtube.com/watch?v=B5WkRuXYnoA&ob=av2e - embedding oli keelatud) ning hakkan varsti Mystery Science Theaterit vahtima.

Anyhow - viimase aja üks parimaid lugusid. Ning Discovery albumi põhjal tehtud multikas Interstella oli lihtsalt naeruväärselt hää.Tulnukad, robotid, vandenõud, kosmos ja romanss veel otsa.

On ja ei ole ka stagnatsioon.

Thank god I've been blessed with a patient mind
'Cos what I want to happen wont happen in a very long time
Now my only company's a half full glass of wine
(ja siis soolo ning airguitar ning general awesomeness)

Nendel hetkedel kus aju pole kuumusest või õlust läbi kärssamas vahin Futuramat, Entourage'i, Spaced'i, Capricat ja kõikvõimalikke Simon Peggi üllitisi. Ja Fireflyd kui see raibus kord kohale jõuaks. Loen Pratchettit ja Adamsit.

See ka:

Morgan Freeman

Wayfaring Stranger

Oktoober 2006 - Juuli 2010

Jõudsin Last.fm-is 130 000 looni. Pilt on Top 100 tulek-minek-kujunemine. See kitsas koht oktoober 2009 peal on vist mingi selline ajavahemik, kus ma kuulasin täiesti teistsugust muusikat, mis Top 100ni peaaegu ei küündinud. Muidu on siin tavalised kahtlusalused domineerivad - rõvedalt palju Devinit, Opethit, Agallochi jne.

Oktoobris möödub neli aastat kasutamisest ja päris huvitav on uurida-puurida kuidas maitsed on muutunud ja arenenud. Eks ole ka pleierit ja plaate kuulatud ning vahepeal läks paartuhat kuulamist lihtsalt kaduma. Hetkeseisuga on üle tuhande kuulamisega 27 bändi/artisti ning 50 esimese hulka varsti enam alla 500 mängimisega ei pääse. Olen kuulanud muusikat 6341 erinevalt esitajalt, eks millalgi suureneb ka see number. Keskmiselt kuulan päevas 95 lugu, aga nagu iga keskmine, on seda üles saada keerulisem kui langetada. Aegajalt kuulan kõvasti vähem ja siis see number langeb. Kui mälu ei peta siis kõige suurem number, mis ise olen ninud on 105 lugu päevas. Algusaegadel oli see kindlasti suurem. Awesome.

Nii palju head muusikat. Ning hea on mõelda mida kõike ma veel avastada võin.

130 000s lugu ise on Jamie Wooni Wayfaring Strangeri Buriali remiks. Terve päev olen seda juba kuulanud ja ei taha kuidagi villand saada. Kerge emokas lugu, aga kerge emokas päev kah. Ahjaa, peab ütlema et see on üks Buriali kõige huvitavamaid ja peaaegu kõige sügavam biit (minumeelest on Untrue sügavam ja In McDonalds on veidi rängema atmosfääriga). Selle konkreetse loo teeb nii heaks just sõnad ja vokaal küll.



Mingit Jungi iseloomutüübi testi tegin ka igavusest/huvist. INTJ olin. Ju vist siis.

Vot nii. Kuulan vihmasabinat ja Buriali. Hall päev, aga mitte halb.

Nagu BP kallaks naftat otse minu lauale.

Muidu on dubstep läinud naeruväärselt jaburaks oma droppidega ning üldjuhul viskab see üle. See lugu meeldib see-eest. Parim on 2.28 peal möirgega drop. Raju.

Head Jaani. Ärge tundmatus kohas vette hüpake, fo' rizzle.

TvTropes will ruin your life

Ma olen ühel järjekordsel tvtropes'i tripil. Tegelikult ka, selle lehe peaks ära keelama (peale seda kui ma olen suutnud kõik artiklid ära lugeda. Mitu korda). XKCD's ei liialdatud tab explosioniga. Rahulikumal sirvimisel on korraga lahti 20 akent, kõik tvtropesis. Ja otsa ka nagu ei lõppe, iga artikli kohta mis ma läbi loen ja kinni panen on mul avanenud 2-3 uut. Lisaks ei aita artiklite sisesed lingid youtube'i videotele (wth, Buffys tehti 92. Aastal komöödiafilm?) ning erinevatele artiklitele (kõik uuemad arvutimängud on nii monotoonse värvipaletiga lihtsalt selleks, et varjata graafikamootoritte tegelikku võimetust?)

Jumala eest, sealt lehelt ei pääse minema lihtsalt...

I love the quiet of the nighttime

Heh, oligi parem päev. Statistiliselt pidi olema fakt, et esmaspäevad on kõige sitemad päevad. Samas, ma võin ka väita, et iga päev saab (keskmiselt) 14 436 inimest high-five'i, kellest ainult 215 on selle ära teeninud. FAKT

Täna on olnud filmivaatamise päev. Hommikut alustasin rommkommiga 500 Days of Summer. Muidu täitsa okei film, kohati oli natukene masendav ainult. Aegajalt võib neid suhte-tunde filme vaadata küll. Lisaks oli selles Zooey Deschanel – mul oli koguaeg mingi idiootne irvitus näol kui ma seda filmi vaatasin. Aga see võis ka pitsast olla.

Teisena vaatasin Star Treki eelmise aasta uusversiooni. And it was awesome. Sitaks vinge, ei oodanud, et nii hea. Mulle meeldis kaameratöö eriti, jõhkralt lens flare'i, võimsaid kosmosevaateid ja üleüldine fiiling oli väga vinge.

Anyhow, panin Book of Eli ka tirima, pidi kiiduväärt olema.

Lisaks see pilt, mis pilab seda esimesena mainitud filmi ka veidi ja üleüldse väga mööda ei pane, vähemalt tänase päeva järgi otsustades. Ja tegelikult see pole üldse nii paha.

Olge muhedad.

She & Him – Sing (jah, seal laulab Zooey)

Excess in moderation

Väga konkreetne kass on täna. Eks tarbitud joogid suudavad oma töö teha. Peaks juba olema harjunud nende joogijärgsete kassidega, tänane on kuidagi eriti vihane olnud lihtsalt. Umbes.

Vahepeal olen suutnud ära vaadata Black Booksi. Lõpuks. Väga meeldiv kogemus. Täiesti võimalik, et vaatan ta kohe uuesti läbi. Liiga kergesti tsiteeritav sari, mis muidugi pole üldse paha. Tegelikult istuvad kõlari peal veel Fawlty Towers ja Men Behaving Badly. Teist olen ma küll korra juba vaadanud, aga mõtlesin et ei teeks paha uuesti läbi vaadata. Briti huumor paistab praegu peale minevat küll.

http://www.flickr.com/photos/move_lachine/sets/72157607101776120/

Parim, mis urbanismi pakkuda on. Burial taustaks, loomuliklt.

Ootan homset, äkki siis on normaalsem olla.

There’s always a stroy to tell

Volber läbi, sellega on suurematesse pidustusse lühike paus sees. Volber oli võimas ja üleüldse väga meeldiv. Hommikul suutsin küll kuidagi neli promilli välja puhuda, aga enesetunne oli sellegipoolest hea, kui siis ainult natukene väsinud.

Nüüd on küll mingi külmetus külge hakanud ja siis istungi teki all, vahin mingi Lõuna-Korea tüdrukutebändi videoid, mis on üllatavalt head, ja loen tasapisi raamatut. Üleprodutseeritud poplaulud on aegajalt ikka kuradi head. Esimesena sai sellesse nimekirja Girls Aloud, siis Lady Gaga ja nüüd Girls Generation. Aa, ja All Saints ka – William Orbit on sinna teinud lihtsalt uskumatud taustad. Kõik nende puhul on nii ära töödeldud ja reaalsusest nii kaugel (kuigi Girls Generation ja Lady Gaga tunduvad päriselt päris andekad inimesed olevat), aga pole midagi parata – kui ikka on hea biit taha keevitatud siis peab meeldima. Guilty pleasure on vist inglisekeelne vaste? Eriti "guilty" tunnet pole nii et alles jääb "pleasure".

Mõne filmi olen ka vaadanud. Kung Fu Panda ja Monsters Inc. Olid esimesed kaks, mis mulle väga meeldisid. Kung Fu Panda eriti. Jällegi, ma kaifin arvutianimatsioone üldjuhul ja Kung Fu Pandas oli täitsa viisakas stoori ja huumor ka. Ütleme nii et pohmakahommikuteks sobivad sellised rahulikud, südamlikud ja kerge huumoriga animatsioonid suurepäraselt.

Ja siis vaatasin The Imaginarium of Doctor Parnassus't kah. Heath Ledgeri viimane film (paljudes stseenides asendasid teda teised näitlejad, näiteks Johnny Depp. See kuidas see võimalik sai olla, selgub filmis ofkoors), režissööriks oli vana Python Terry Gilliam, kelle pagasisse kuuluvad ka Fear and Loathing in Las Vegas ja Brazil näiteks. Viimasena mainitu mulle küll üldse ei meeldinud, kui aus olla.

See selleks – aga selle filmi lõppedes pidin oma lõua küll laua pealt üles korjama. Kurat, ma pole nii head filmi ikka tükk aega vaadanud. Seal oli nii palju sümboolikat ja allegooriaid et paha hakkas ning visuaalselt oli see kõik suurepäraselt esitatud, sinna otsa veel päris jabur stoori ning üks päris kena naisnäitleja ning oplaa, ongi Jaagule meeldiv film valmis. Mnjah...ma ei oska midagi rohkemat ka öelda nagu selle kohta, ma suhtusin sellesse filmi kuidagi hoopis teistmoodi ja see ei tundunud üldse enam tavalise filmina. Mind-bottling, to say the least. Jäin väga rahule.

/rant

Look at that fucking hipster

Kui asjad nii jätkuvad, muutun ma varsti hipsteriks. See VEGA lugu No Reasons on lihtsalt nii kuradima sõltuvusttekitav. Viimased nädal või kaks nagu ainult seda olekski kuulanud ja see pole üldse paha. Hommikul päikesetõusuga toob naeratuse näole, koolist koju kõndides muudab sammu rutakamaks ja õhtul lugedes võtab ikka jala tatsuma. Söögi alla ja söögi peale on veel vähe öeldud.

Miks hipsteriks? No tegu on ju 80ndate stiilis pop-sünt indie looga millest mitte keegi pole kuulnud. Raamitud prillid pähe, parmuhabe ette ja mingid värvilised kitsad riided selga ning ma oleks hipster mis hipster.

Tegelikult pole ma sellest hipsteri-asjandusest päris hästi aru saanud – õigemini sellest, mis seal nii halba on. Okei – nad võivad äärmisel juhul oma muusikavaliku suhtes olla üleolevad, aga milline subkultuur poleks? Iga kindla malli järgi riietuv rühmitus peab mingit muusikavalikut sobivaks ning vaatab kõrge mätta otsast kõigile teistele alla. Ossid, metalistid, trummijabassi vennad, hardstaili fännid, räpipeded, kantripeded ja kõik muud n-peded peavad oma valikut ju parimaks. Muidugi võib olla ka neid, kes ütlevad, et nad kuulavad kõike (nagu mina), aga see on vale ju kurat võtaks. Ma ei kuula kõike – see on võimatu ja kasutu püüdlus. Ma võin tõmmata mingeid vähetuntud vene progeroki bände või kõige jaburamat jazzi või mingit IDMi paska, aga ega see mind paremaks ei tee.

Muusikamaitsest rääkides on ju ikka tore kui leiad kellegi, kes kuulab samasugust või vähemalt sarnast muusikat. Olgugi, et mulle meeldiks vastupidiselt arvata, ei saa ma paljudele kaasa rääkida, peale selle, et "jah, ma olen mingit ühte lugu kunagi kuulnud" ning sealt on raske vestlust edasi arendada, kui just vestluskaaslane pole väga entusiastlik ning ei taha mulle seletada miks just on uusim Tundmatu Artisti plaat parim. Ma olen nõus kuulama ning oma (mitte)nõusoleku jätan ma tihti endateada.

Hipsterid on uued emod, kes on laialdaselt ka neist välja kasvanud. Ning mõned ekstreemsed näited välja jättes, ei sa ma aru miks neid oleks mõtekam põlastada (vihkamine on nii karm sõna) kui näiteks karvikuid või kiilakaid või keda iganes. Igas subkultuuris on ju omad kiiksuga vennad ja üksikud helged pead, kes suudavad maitse-erinevused kõrvale jätta ning inimest inimesena vaadata.

Aga suva – ma võtan ennast liialt tõsiselt siin, ikka on naljakas kedagi tögada, kui teine saab ka aru, et see pole tõsimeeli mõeldud.

"And music – well it's just entertainment folks" – Devin Townsend

PS1: Kui keegi on juhtumisi näinud seda sõna "argimõistus" siin üleval, siis see on tõlge väljendist "common sense", mis peegeldab suurt osa minu arvamustest siin – simple common sense, ei pretendeeri mingile uudsusele või innovatiivsele mõttekäigule. Ütleme nii et Ajujahis peetaks mind väärtusetuks saagiks.

PS2: Natukene olen üritanud tegelda budistliku une-joogaga ning asi hakkab kummaliseks minema küll. Unenäod ja reaalsus ei erine väga palju. Eks annab näha.

Kohustuslik lüürika:

These days, I can tell what's in your head

all the thoughts are still too young

so they linger on your tounge

and they never manage to be said

You say that your waiting for the right mood

when the timing is exact and you comtemplate attack

and you're over whats been bumming you

Punane elavhõbe

Uus Blogger Draft on väga hea ja võimaldab oluliselt kenamaid kujundusi küll, kuid mingil põhjusel ei saa ma otse blogger.com-ist postitada, vaid pean kasutama Wordi. Kummaline

Sai siis ükspäev uut Eesti kinoelamust vahtimas käidud, nimeks Punane elavhõbe. Ma pole küll samanimelist raamatut lugenud, kuid peab tõdema, et antud ekraniseering oli täitsa nauditav. Robustne ropendamine, tapmine ja vägistamine ei olnud just väga häiriv, aga see võib rohkem minu isiksuse kohta midagi öelda, kui filmi kvaliteedi. Sellegipoolest, lihtne ning kergesti jälgitav stoori oli. Sealjuures oli kaameratöö ning üldine produktsioon piisavalt hea, et Eeesti filmides tavaks saanud (sitt) muusika, või selle puudumine, ei häirinudki. Samas ma võin lihtsalt kodumaiseid filme natukene kriitilisemalt vaadata selle koha pealt ning muidugi ma saan aru et kvaliteetse heli ning muusika saavutamine pole just kerge. Antud filmi tulemusega võib täitsa rahule jääda siiski.

Boonus: Vene träna ja (paljad) tissid: http://www.youtube.com/watch?v=PlvSvEUMeu4 Lihtsalt jääb kummitama see kuradi lugu...

Usklikud ja esoteerika

Oma eluteel olen ikka kokku puutunud üksikute usklikega, kes usuvad kristlikku Jumalat ja taevast ja põrgut. Neid pole palju, kuid siiski. Muidugi on ka igasugu sataniste ja budiste, šopohoolikuid ja alkohoolikuid, spiritualiste ja materialiste. Eks uskumine millessegi on paratamatus ja inimese elus kindlasti väga vajalik selleks, et argipäeva muredega toime tulla ja oma elule mingit mõtet leida. Mõni vajub triviaalsustesse ja karjub ning ärritub viimase Disney staari peale, kes ostis endale nõmeda paari sokke või sõi avalikult jäätist. Teised süvenevad andunult vaimulikesse rituaalidesse, käies kirikus või mediteerides või kitsi ohverdades. Ekstreemsused kõrvale jättes ning eirates seda 5%, kes nii käituvad, on suur enamus inimesi võrdlemisi normaalsed. Õigemini – nad ei pööra oma vaimulikule küljele tähelepanu ja neil on omad sõltuvused ja uskumused.

 

Mina pean ennast sinna 5% hulka kuuluvat. Ma ei käi kirikus ning mediteerimisega tegelen nii kuidas jaksu on, üritan rohkem. Aga viimasel ajal on vaimsus ja usk mind väga huvitama hakanud. Okei, mulle ei meeldi organiseeritud usud, kus on igale kogemusele ja katsumusele mingi nimi külge pandud ja üritatud kõige kastidesse lahterdada, muutes vaimsuse mingisuguseks mänguks, kus piisavalt expi saades võid level-uppida. Nõme.

 

Usk, vaimsus ja kõrgem võim ei tohiks olla ju midagi sellist, mida saab lahterdada ning kirjeldada. Idamaised usud pingutavad selle nimel rohkem, olgugi et ka neil on tohutu terminite pagas, mille õppimine pole ju tegelikult vajalik. Vähemalt nemad tunnistavad seda. Tihedamini peaks ära mainima, et see sõnavara on lihtsalt sõnavara – sümbolid millegi hoopis teistsuguse kirjeldamiseks. See kui räägitakse Jumalas või Ühtsusest või Kõrgemast Olemisest, ei ütle peaaegu mitte kellelgi mitte midagi. Kui me räägime maasikatest, siis me ei mõtle mingist abstraktsest punasest junnist mida me oleme telekas näinud ja millest kõik räägivad. Me mõtleme magusast maitsest, selle tekstuurist, lõhnast ja sellest kuidas seemned jäävad hammaste vahele kinni ning kuidas see jäätisega hästi sobib ning sinna veel juurde teised tähendused, nagu kui kellelgi on kaela peal maasikas. Point on selles, et me rakendame teisi meeli oma maasika-mõiste loomiseks, mitte ainult sõna ja pilti, vaid ka lõhna, maitset ning kompamist. Sellega loome me hoopis terviklikuma arusaama maasikast ja selle olemusest. Maasikaga on lihtne, aga kuidas on usuga?

 

Minu jaoks tähendab usk, või vähemalt vaimsus, elu tajumist ning selle mõistmist ja aktsepteerimist. Mida aeg edasi, seda vähem jaburad ning eemaldunud tunduvad mulle usklike sõnad olgugi et nad ise ei pruugi seda nii sügavalt mõeldagi. Ma ei taha öelda seda, et ma nüüd hakkaks pühapäeviti kirikus käima ja Kristuse keha sööma, see on homo. Küll aga kaalun ma järjest sügavamalt enda mõistuse avastamist igasuguse meditatsiooni läbi. Räägitakse valgustatusest ning peaks uurima, miks räägitakse.

 

Lisaks olen hakanud aru saama, et vaimsuse arendamine on tõesti kasvamine ja raske töö. Aeg-ajalt tundub, et kõik nurgatagused on ära vaadatud ja kedagi polnud seal ning siis loed üks päev mõnda artiklit või juttu ning järsku avaneb täiesti uus mõõde, luues selliseid peiduurkaid, mille võimalikkus ei torganud esialgu pähegi. Viimasel ajal on minuga see õnneks juhtunud ja tunnen jälle, et leian vaimsuses midagi huvitavat ja avastamist väärt. Esoteerika on muidugi põnev, ja tohutult on igasuguseid eneseabi ja vandenõu ja salaühingute raamatuid. Kõik räägivad natukene erinevat juttu ning selline tohuvapohu tekitab inimestes eksinud tunnet – uurid ja puurid aga sittagi aru ei saa, sest teine räägib ju teist juttu. Ohjah, keeruline ja ammendamatu teema, mina pole piisavalt adekvaatne sellest kirjutama, küll aga uurin edasi, sest näen enda tee peal potentsiaali. Huvitav on.

No reasons

Lõpuks jõudis kohale! Ilgelt suur kogus kõrgekvaliteedilist head jazzi ning üllatusena on keegi viitsinud skännida ka kõik plaadiümbrised sisse, seega iga albumi kõrvale saab lugeda autorite mõtteid ja kriitikute sõnu. Nüüd on pikemalt kuulamist.

These Days I don't know just how to get through
All the words I need to hear moving softly in my ear
and your lips are always tightly sealed
you say that I'm ill equiped to get you
complications of the heart always left you torn apart
now you're careful what you fall into

Ma söön seljankat, kuulan Bachi ja vaatan internetist naljakaid pilte. 21. sajand. Skoor.

Kohustuslik reklaam

No kurat, aega läks aga saime lõpuks oma vokaal-instrumentaal grupeeringu nimega Dusty Leaves salvestused kätte. Olgugi et tegu on laividega ja mängides on kaks õlut ikka sees olnud, võib kvaliteediga enam-vähem rahule jääda.

Myspace
Purevolume
Last.fm

Vot nii. Loodetavasti nüüd saab miskiseid esinemisi ka rohkem, te aga kuulake ja loodetavasti nautige!

Säutsumine?

Ma ei tea palju inimesi, kes kasutaks "Twitterit" ning ma ei tunne end sellepärast ka halvemana. Ma pean ennast võrdlemisi kalkuleerivaks inimeseks ja, võib-olla kuna mina olen inimsuhetele nagu tigu on kiirusele, siis ma ei suuda oma pähe mahutada selle teenuse populaarsuse tagamaid.

Okei - muusikud, äriinimesed ja FIEd kasutavad seda mõningal määral kindlasti oma teenuste ja toodete reklaamimiseks, nendest ma saan aru. Nende reklaami edukus sõltub aga puhtalt sellest, kui palju inimesi veel säutsuvad. Niisiis - miks need teised inimesed seda kasutavad?

Kes kasutab, siis ärge tundke end solvatuna - te olete kindlasti palju kahekümneesimesesajandilikum, avatum ja toredam inimene, kui mina.

Minu kokkupuuted Twitteriga pole just väga tihedad ja kuna ma ise seda ei kasuta olen ma äkki lihtsalt millestki väga väga toredast ilma jäänud. Ma olen nagu karsklane, kes ei joo sest see on tema põhimõtete vastane olgugi, et tegelikult mulle äkki isegi meeldiks end templielevandiks juua või siis siinkohal - säutsuda.

Seega seda enam paneb mind imestama, mida eraisikud sinna kirjutavad, ise ehk isegi mitte taibates kes seda lugeda võivad. Muidugi, mina olen näiteks ameeriklaste jaoks mingi suvaline lohh ida-Euroopa provintsist (kui nad isegi niipalju arvaks must) ning miks peaksid nemad minu jaoks rohkem olema? Veel enam - kuidas peaks üldse KEEGI keda kotib juhuslikult sattuma mõne oma tuttava kanali peale?

Siinkohal tooksin mängu Maailma pikima luuletuse, mis on ühe üsnagi nutika mehe kirjutatud programmijupike. See võtab Twitteris ilmunud fraasid, analüüsib neid pikkuse, silpide arvu ja riimuvate sõnade järgi ning paneb neist kokku luuletuse. Otseloomulikult on iga rida lingitud antud kasutaja kanaliga. Kui ma loen sealt "Now I'm feeling abused" siis kerkib minu mõtetes esile rida "What the fuck?!" ja ma võin vaadata kes selle kirjutas. See on näide ühest ekstreemsusest. Pendli teises ekstreemumis on sellised read nagu "Took a shit, didn't sink" või "Having breakfast". Täielikud mõttetused ja ometigi selliseid näiteid on arvukalt.

Eks need ole omamoodi nagu blogidki vist. Ma julgen pakkuda, et 5% blogide lugejaskond on võrdväärne ülejäänud 95% lugejate arvuga. Seega enamasti läheb see ruum raisku ja need kelleni see jõuab loevad selle korra läbi ning siis lähevad hambaid pesema ning omi mõtteid mõtlema. Parimal juhul samal ajal mõeldes: "Hea tropp, mina küll nii ei kirjutaks..."

Siiski - omi mõtteid on hea jagada, lootuses et leiad mõttekaaslasi. Kirjutada on tore, sest Eesti keel on ilus ja äkki juhtub sinu kõrvu ka mõni "õu lahedasti kirjutad" kommentaar. Mingisugust meeldetuletust on ka väärtuslik pidada, et saaks juba kahe kuu pärast vaadata ja kulmu kipra kiskuda.

Aga säutsumine? Mida kuradit?

Mu koeral oli täna kõht lahti! :(

Bollocks

Mnjah - ma ajan ennast ka naerma ikka aeg-ajalt. Ostsin täna endale hunniku raamatuid, et nendesse süveneda ja natukene targemana end tunda.

Süveneda, süveneda, süveneda.

"A paw in my face" ripiidi peale, tass kohvi, kahe käega peast kinni ja lugema. Kuidagi peab end eelseisvaks nädalaks jälle üles kruttima, ja mis oleks parem kui tehno ja teadus pühapäeva õhtul.



Huzzah...

:|

Away

Täna päälinnast rongiga tagasi kruiisides jäin mõtlema, miks pole enam albumid aus?

Eelkõige tingis selle Captain Beyondi samanimelise albumi neljakordne läbikuulamine. Tänapäeva muusika on singlitest ja EP-dest üle ujutatud, mis on ka omamoodi arusaadav - moodasl inimesel pole ju aega maha istuda ning tervet albumit süveenult läbi kuulata. Veel enam - kui paljud teavad milline muusika neile meeldib, tehakse ju igale maitsele vastavat muusikat ning kui midagi ei leia võib ise teha.

Captain Beyond on '71. aastal hakkama saanud albumiga, kuhu on segatud progeroki tipphetked, vanakooli heviriffid ning omajagu psühhedeelsust. 35 minuti ja 12 sekundiga edastatakse kuulajale enneolematu kõrvaporno. Kuna tegu on võrdlemisi tundmatu bändiga, olen ma ääretult õnnelik, et nende otsa komistasin.

Muusikalisest küljest rääkides, siis ka mulle meeldivad üksikud lood. Ma usaldan enda muusikamaitset nüüdseks juba niipalju, et ma tunnen suures plaanis hea loo ära (nt. Lady Gaga - Bad Romance on TEGELIKULT kuradi hea lugu). Neid artiste kes suudavad teha selgroogumurdvalt hea loo on rohkem kui joppareid maailmas, kuid tõelisi muusikuid, neid kes oskavad teha tervikuna hoomatava kunstiteose, peab otsima nagu kiikhobuse sitta.

Selg ees rongi peal läbi lumise maastiku Tartu poole kiikudes avastasin, et paljud minu lemmikartistid jälgivad sarnast joont. Opeth ja Devin Townsend keskenduvad tihti oma albumitega teemadele või kogunisti lugudele ning ka Agallochil on läbiv teema alati sees.

Minu jaoks omab see suurt tähtsust - oma muusikat valin ma enamasti vastavalt tujule ja kui tuju vastab, kuulan ma lihtsalt midagi täiesti jaburat (nt. Sleep Terror).

Teemast natukene kõrvale kaldudes, siis sain mängida sellist lauamängu nagu "Last Night On Earth", mis on zombie survival füüsilisel kujul. Selle mänguga tuleb kaasa isegi oma soundtrack. Mängus on kangelased ning zombied, kes siis peavad vastavalt kas põgenema ja zombiesid tapma või kangelasi sööma. Mina olin igaljuhul positiivselt üllatunud, et on suudetud teha nii põnev ja tasakaalukas mäng.

Matrix tõmbas ka lõpuks ära.

juicy

a thousand days of yesterdays, time since come and gone

Üleeile esilinastus maailma esimene film, mis on täielik šimpansite poolt filmitud.



Tulevik on kohal.

Telefon heliseb

Jaak: Hallo?
Tundmatu vanamees: Kuuule saad kaks lotopiletit ka osta, Jüri?
J: Vabandust, teil on vale number...
T: Mingit Summ-Summi või midagi näiteks...
J: Teil on vale number.
T: Oot...Ahah...

Jaak: Hallo?
Tundmatu vanamees: Kuule võta neid puljongi kuubikuid ka, Jüri!
J: Vabandust, teil on vale number...
T: Noo need kuubikud või mis nad on, nendes kotikestes, tead küll.
J: ...
T: Sa ükskord tõid vaata, päris head olid
J: Teil on vale number.
T: Kuidas? Ahah...

Keegi vanamees on oma elu eesmärgiks seadnud minu hommikuti naerma ajamise. Saluut!

Hämmastav

Paar päeva tagasi vaatasin sellist filmi nagu Choke. 2008nda aasta film C. Palahniuki samanimelise raamatu ainetel. Peaosas oli Sam Rockwell. Oli päris hea, raamat oli kindlasti süngem ja näitas düsfunktsionaalseid inimesi palju huvitavamalt.

Aga täna hommikul vaatasin Moon'i. See on mul juba tükk aega järjekorras oodanud ja nüüd sain lõpuks selle kätte ning täiesti kokkusattumuse läbi on ka seal peaosas Sam Rockwell.

Aga kui aus olla siis NII head filmi ma ei osanud oodata.

Kõik oli lihtsalt suurepärane. Võttis sõnatuks ja võib-olla eelnevate päevade liigne pummeldamine mõjutas mind, aga kurat, see võttis kohe pisara silma. Ulmekas mehest, kes peab üksi kolm aastat kuu peal kaevandust üle vaatama, režissööriks David Bowie poeg ja muusika on teinud Clint Mansell. Sõnukirjaldamatult hea film - pani mõtlema selle üle, mille järgi inimesi hinnata, mis teeb meist need kes me oleme ja kuidas meie iseloomud kujunevad.

Raske on oodata, et tänapäeval millegi originaalsega suudetaks lagedale tulla, aga see oli küll päris uudne värk. Soovitan pimedateks õhtuteks!