Usklikud ja esoteerika

Oma eluteel olen ikka kokku puutunud üksikute usklikega, kes usuvad kristlikku Jumalat ja taevast ja põrgut. Neid pole palju, kuid siiski. Muidugi on ka igasugu sataniste ja budiste, šopohoolikuid ja alkohoolikuid, spiritualiste ja materialiste. Eks uskumine millessegi on paratamatus ja inimese elus kindlasti väga vajalik selleks, et argipäeva muredega toime tulla ja oma elule mingit mõtet leida. Mõni vajub triviaalsustesse ja karjub ning ärritub viimase Disney staari peale, kes ostis endale nõmeda paari sokke või sõi avalikult jäätist. Teised süvenevad andunult vaimulikesse rituaalidesse, käies kirikus või mediteerides või kitsi ohverdades. Ekstreemsused kõrvale jättes ning eirates seda 5%, kes nii käituvad, on suur enamus inimesi võrdlemisi normaalsed. Õigemini – nad ei pööra oma vaimulikule küljele tähelepanu ja neil on omad sõltuvused ja uskumused.

 

Mina pean ennast sinna 5% hulka kuuluvat. Ma ei käi kirikus ning mediteerimisega tegelen nii kuidas jaksu on, üritan rohkem. Aga viimasel ajal on vaimsus ja usk mind väga huvitama hakanud. Okei, mulle ei meeldi organiseeritud usud, kus on igale kogemusele ja katsumusele mingi nimi külge pandud ja üritatud kõige kastidesse lahterdada, muutes vaimsuse mingisuguseks mänguks, kus piisavalt expi saades võid level-uppida. Nõme.

 

Usk, vaimsus ja kõrgem võim ei tohiks olla ju midagi sellist, mida saab lahterdada ning kirjeldada. Idamaised usud pingutavad selle nimel rohkem, olgugi et ka neil on tohutu terminite pagas, mille õppimine pole ju tegelikult vajalik. Vähemalt nemad tunnistavad seda. Tihedamini peaks ära mainima, et see sõnavara on lihtsalt sõnavara – sümbolid millegi hoopis teistsuguse kirjeldamiseks. See kui räägitakse Jumalas või Ühtsusest või Kõrgemast Olemisest, ei ütle peaaegu mitte kellelgi mitte midagi. Kui me räägime maasikatest, siis me ei mõtle mingist abstraktsest punasest junnist mida me oleme telekas näinud ja millest kõik räägivad. Me mõtleme magusast maitsest, selle tekstuurist, lõhnast ja sellest kuidas seemned jäävad hammaste vahele kinni ning kuidas see jäätisega hästi sobib ning sinna veel juurde teised tähendused, nagu kui kellelgi on kaela peal maasikas. Point on selles, et me rakendame teisi meeli oma maasika-mõiste loomiseks, mitte ainult sõna ja pilti, vaid ka lõhna, maitset ning kompamist. Sellega loome me hoopis terviklikuma arusaama maasikast ja selle olemusest. Maasikaga on lihtne, aga kuidas on usuga?

 

Minu jaoks tähendab usk, või vähemalt vaimsus, elu tajumist ning selle mõistmist ja aktsepteerimist. Mida aeg edasi, seda vähem jaburad ning eemaldunud tunduvad mulle usklike sõnad olgugi et nad ise ei pruugi seda nii sügavalt mõeldagi. Ma ei taha öelda seda, et ma nüüd hakkaks pühapäeviti kirikus käima ja Kristuse keha sööma, see on homo. Küll aga kaalun ma järjest sügavamalt enda mõistuse avastamist igasuguse meditatsiooni läbi. Räägitakse valgustatusest ning peaks uurima, miks räägitakse.

 

Lisaks olen hakanud aru saama, et vaimsuse arendamine on tõesti kasvamine ja raske töö. Aeg-ajalt tundub, et kõik nurgatagused on ära vaadatud ja kedagi polnud seal ning siis loed üks päev mõnda artiklit või juttu ning järsku avaneb täiesti uus mõõde, luues selliseid peiduurkaid, mille võimalikkus ei torganud esialgu pähegi. Viimasel ajal on minuga see õnneks juhtunud ja tunnen jälle, et leian vaimsuses midagi huvitavat ja avastamist väärt. Esoteerika on muidugi põnev, ja tohutult on igasuguseid eneseabi ja vandenõu ja salaühingute raamatuid. Kõik räägivad natukene erinevat juttu ning selline tohuvapohu tekitab inimestes eksinud tunnet – uurid ja puurid aga sittagi aru ei saa, sest teine räägib ju teist juttu. Ohjah, keeruline ja ammendamatu teema, mina pole piisavalt adekvaatne sellest kirjutama, küll aga uurin edasi, sest näen enda tee peal potentsiaali. Huvitav on.