Kui asjad nii jätkuvad, muutun ma varsti hipsteriks. See VEGA lugu No Reasons on lihtsalt nii kuradima sõltuvusttekitav. Viimased nädal või kaks nagu ainult seda olekski kuulanud ja see pole üldse paha. Hommikul päikesetõusuga toob naeratuse näole, koolist koju kõndides muudab sammu rutakamaks ja õhtul lugedes võtab ikka jala tatsuma. Söögi alla ja söögi peale on veel vähe öeldud.
Miks hipsteriks? No tegu on ju 80ndate stiilis pop-sünt indie looga millest mitte keegi pole kuulnud. Raamitud prillid pähe, parmuhabe ette ja mingid värvilised kitsad riided selga ning ma oleks hipster mis hipster.
Tegelikult pole ma sellest hipsteri-asjandusest päris hästi aru saanud – õigemini sellest, mis seal nii halba on. Okei – nad võivad äärmisel juhul oma muusikavaliku suhtes olla üleolevad, aga milline subkultuur poleks? Iga kindla malli järgi riietuv rühmitus peab mingit muusikavalikut sobivaks ning vaatab kõrge mätta otsast kõigile teistele alla. Ossid, metalistid, trummijabassi vennad, hardstaili fännid, räpipeded, kantripeded ja kõik muud n-peded peavad oma valikut ju parimaks. Muidugi võib olla ka neid, kes ütlevad, et nad kuulavad kõike (nagu mina), aga see on vale ju kurat võtaks. Ma ei kuula kõike – see on võimatu ja kasutu püüdlus. Ma võin tõmmata mingeid vähetuntud vene progeroki bände või kõige jaburamat jazzi või mingit IDMi paska, aga ega see mind paremaks ei tee.
Muusikamaitsest rääkides on ju ikka tore kui leiad kellegi, kes kuulab samasugust või vähemalt sarnast muusikat. Olgugi, et mulle meeldiks vastupidiselt arvata, ei saa ma paljudele kaasa rääkida, peale selle, et "jah, ma olen mingit ühte lugu kunagi kuulnud" ning sealt on raske vestlust edasi arendada, kui just vestluskaaslane pole väga entusiastlik ning ei taha mulle seletada miks just on uusim Tundmatu Artisti plaat parim. Ma olen nõus kuulama ning oma (mitte)nõusoleku jätan ma tihti endateada.
Hipsterid on uued emod, kes on laialdaselt ka neist välja kasvanud. Ning mõned ekstreemsed näited välja jättes, ei sa ma aru miks neid oleks mõtekam põlastada (vihkamine on nii karm sõna) kui näiteks karvikuid või kiilakaid või keda iganes. Igas subkultuuris on ju omad kiiksuga vennad ja üksikud helged pead, kes suudavad maitse-erinevused kõrvale jätta ning inimest inimesena vaadata.
Aga suva – ma võtan ennast liialt tõsiselt siin, ikka on naljakas kedagi tögada, kui teine saab ka aru, et see pole tõsimeeli mõeldud.
"And music – well it's just entertainment folks" – Devin Townsend
PS1: Kui keegi on juhtumisi näinud seda sõna "argimõistus" siin üleval, siis see on tõlge väljendist "common sense", mis peegeldab suurt osa minu arvamustest siin – simple common sense, ei pretendeeri mingile uudsusele või innovatiivsele mõttekäigule. Ütleme nii et Ajujahis peetaks mind väärtusetuks saagiks.
PS2: Natukene olen üritanud tegelda budistliku une-joogaga ning asi hakkab kummaliseks minema küll. Unenäod ja reaalsus ei erine väga palju. Eks annab näha.
Kohustuslik lüürika:
These days, I can tell what's in your head
all the thoughts are still too young
so they linger on your tounge
and they never manage to be said
You say that your waiting for the right mood
when the timing is exact and you comtemplate attack
and you're over whats been bumming you
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletehttps://www.adbusters.org/magazine/79/hipster.html - üks huvitav artikekkel (paradokslaalsel kombel ilmub rängas hipster-ajakirjas). Ehk hipsterismi häda seisneb selles, et ta tahab olla/näida mitte-peavool, mitte-konformism ja counter culture, kasutab väljendusviise, mida varemalt seostati ühiskondlike liikumiste/subkultuuridega, millel oli tugev sotsiaalne sõnum (hippid, punkarid, beatnikud-modid, hip-hop). Aga kuna keskmine hipster on pärit valgest kesk-klassist, siis tegelikult ei ole tal millegi üle hädaldada (ühiskonna majandusliku korralduse kritiseerimine võib tegelikult OK olla, aga raske on teha vahet tervemõistusliku sooviga rat-race'is mitte kaasa lüüa ja lihtsalt laiskuse vahel). Kuigi hipsterism paistab õhutavat iseseisvat mõtlemist, anti-konsumerismi ja pigem vasakpoolseid vaateid, siis rakendatuna suurtele inimhulkadele ja võttes arvesse scene'i lummavat toimet, siis saab hipsterid taandada ikkagi mingiks ettearvatavalt käituvaks demograafiliseks grupiks, mis omab piisavalt massi, et lõpuks ikkagi (vb eneseteadvustatult) konsumerismini-konformismini välja jõuda. (Hipster brand-worship on ju tegelik nähtus - kui mitte Urban Outfitters, Converse ja muud sniikeritoorjad, siis RAY BAN!). Ehk kogu hipster-ettevõtmine on seest õõnes ja mäda.
ReplyDeleteTundub, et kõik nähtused, mida üldse subkultuurideks nimetada saab on mingil viisil muusikaga seotud. Võib väita, et hipstrmuss oli algselt mingi indieteema ja kaheksakümendate pop, aga praeguseks on sellega liidetud absoluutselt kõike - folki, metalit (metalcore ja kõik muud koorid on imo üsna hipster nähtus) technot ja hip-hop'i. Mul isiklikult on vimm enamuse kahkesakümnendate mussi vastu (sest juba 70'ndate II poolel läks asi käest ära - Black Sabbath läks hapuks, Pink Folyd läks hapuks ja U2 alustas tegevust : D) v.a. thrash ja death/grind, mingi osa hiphopist (kuigi kui mingi valge kõrgema kesk-klassi naga väidab, et ta hullult diggib vanakooli hiphopi, siis see on ikka üsna hipsterismi epitome küll) ja hardcore, mis mind iseenesest eriti ei köida, aga see oli viljakaks kasvupinnaseks igasugu huvitavatele tüüpidele).
Ja võib olla, et me oleme üldse jõudnud või jõudmas kultuurilise singulaarsuse punkti, e. kõik on korraga igal pool - sa võid olla truu 50ndate rockabilly tüüp jaapanis või sossutada oma tr00d '80ndate-inglise-protogootiskenet ise LAVis elades. Sellisel puhul on kogu hipsterivärk paratamatu.
P.S.Kõikide maade hipsterid ärge ühinege!
PPS see on vist esimene kord, kui ma kellegi blogisse kirjutada viitsin.
Mats
Tore kui keegi viitsib kirjutada.
ReplyDeleteSee kultuurilise singulaarsuse point on tegelikult päris tabav. Eks postmodernism ongi vist selline.
Ning jah, tänapäeval on väga raske ühelgi counter-culture'il tekkida. See muudetakse niikuinii otsekohe rahalehmaks, nullides kogu asja esialgse mõtte.