Hmm, kell tiksub halastamatult nelja poole, und pole. Unerežiim on täiesti pea peal - päevast on saanud öö ning vastupidi. Mitte et selles midagi VÄGA halba oleks. Öösel on alati rahulikum ja vaiksem olnud. Eriti sellisel varajasel kellatunnil, kus väljas ei liigu hingelistki ning kõik tuled on kustus.
Ma kahtlustan, et teengi allnighteri. Tass kohvi, klapid pähe ja vaikne mõtisklemine, seni kuni päike piilub kusagil pilve taga üle horisondi. Äkki pool tunnikest tund ka, et pilk selgem homme oleks.
Interveeb on hetkel ennast täiesti ammendanud - mitte et praegu oleks erilist melu siit oodata.
Tekkis väike probleem vahepeal, et polnud enam midagi uut kuulata. Pöördusin siis esimese ropsuga Top Geari poole (mille uus hooaeg pole üldse nii hea minumeelest, kuidagi liiga scripted vist) ning tõmbasin hunniku selle osade soundtracke. Keda huvitab siis praktiliselt iga Top Geari osa jaoks on olemas eraldi torrent kõigi nende lugudega mis seal mängib. Päris palju hakkab korduma - viimasel ajal eriti Dark Knighti OSTi ning tihedamate külalistena Amon Tobin ja Clint Mansell (Requiem For A Dreamiga põhiliselt). Mitte et ka see halb oleks, sest Amon Tobinit võib nõrkemiseni küll kuulata ja ega Mansellgi alla jää.
Poindi juurde tagasi tulles leidsin viimaste osade lugude hulgast terve hunniku häid artiste, keda minu kõrv polnud varem kuulnud. Passion Pit, Fuck Buttons ja Spiritualized (siin ma natuke valetan küll, "Ladies and Gentlemen, we are now floating in space" oli mul vahepeal pleilistis küll, aga see ei avaldanud siis suuremat muljet).
Passion Pit on võrdlemisi uus projekt USAst, mis kogub tormina populaarsust ja meenutab enim vast natuke progressiivsemat ja minu meelest huvitavamt MGMT'd. Noh, indie-elektro, saate poindile pihta küll. Kuulake: Sleepyhead, Little Secrets (!) ja Smile Upon Me
Fuck Buttons on minujaoks liigitamatu artist. Mingi house-elektro-rock-pop-experimental-indie-mumbo-jumbo-jazz-core. Väga kihvt ja väga psühhedeelne. Kuulake: pmst kõike, natuke sarnased lood, aga The Lisbon Maru on kuidagi positiivsem. Igaljuhul hea ja mingi aine all oleks ma arvan väga huvitav kuulamine.
The Small Faces on 60ndatest The Who sarnane bänd. Ainult et parem. Vähemalt tänapäeval värskem, kui The Who kataloogi on CSI algustes vägistatud nõrkemiseni. Kuulake: Afterglow ja muud ka, stiil jääb samaks.
Spiritualized jäi kõrva sellise albumiga nagu Lazer Guided Melodies. Shoegaze, kantri, popp ja psühhedeelne rokk ilusasti potti pandud ja maitsev roog tehtud. Kuulake (ja ma ise kuulan ka just, päris mitmendat korda juba): Shine a Light - sobib sellisesse öhe nagu täna.
Lisaks komistasin selliste artistide peale nagu Cookie Monsta, Excision ja Datsik. Excision on Datsikuga koos teinud mõned sellised lood, mis peaks dubstepi lipulaevad olema, kasutades nn. Transformersite bassi. Sellised hullud bassikäigud, et löövad põhja alt ära. Kõva kraam.
Üldiselt peab ütlema et uus kümnend võib oma muusikaga julgelt peale lennata. Elektroonilise muusika vallas tuleb kindlasti üks põnevamaid kümnendeid ning tegelikult pole ka rokkmuusika seis nii kehv, kui meil on Black Rebel Motorcycle Club, Muse ja kes teab mida head veel tehakse. Ja Devin, muidugi.
Sirvisin ja mõnda kohta lugesin ka sellisest raamatust nagu Koletised, mis räägib maailma kõige hullematest sarimõrvaritest, diktaatoritest ja kommivarastest. Manson oli püstihull ja Mengele jättis kõige võikama mulje. Natukene rahutukstegev mõelda, milleks inimesed võimelised on, kui nende psüühika päris paigas pole. Aga ju läheb vaja ka selliseid, või ei?
Nihkunud ajavööndis elades soovin Laurile ka veel juubeli puhul õnne!
When I'm tired and all alone
Lord shine a light on me
And when I'm lonesome as can be
Lord shine a light on me
No neetult mõnus lugu...
Oh, ongi aega parajalt parajaks tehtud.
No comments:
Post a Comment