Täna oli meil insenerieetika loeng, kus, nagu te juba kindlasti arvasite, räägiti meile poolteist tundi armastusest ja õnnest. Vähemalt selle loengu ajal ei tundnud ma liitlaslikku armastust selle lektori vastu, ega mitte ka erilist õnne.
Naerma ajasid muidugi morbiidsed mõtted nagu õnne pole võimalik saavutada, Lääne ühiskonnas ei osata armastada (vähemalt mitte õigesti) ning sinna otsa küsimus "Miks me siis lihtsalt kõik ennast ära ei tapa?", millele tegelikult rahuldavat vastust ei toodud.
Tekkis kahtlane tunne, et äkki on arvestuseks massi-suitsiid. "Elu mõtteks kujuneb surm - me sünnime ja teame kindlalt, et me sureme. Kõik muu vahepeal varieerub."
Igastahes tulin siis koju ning käisin veel pärast sügisehõngulist Tartut pildistamas. Kuigi mitte väga kunstilisel taotlusel, puht praktilisel. Aga see meeldis mulle niivõrd (eriti koos mõne sügisese dnb küttega), et ma ilmselt lähen varsti ja proovin ka kunstilist poolt teostada.
Kõndides muidugi mõtlesin viimase loengu jutu peale ka. See "armastus on kunst" idee tundus päris huvitav. Enamus sellest, miks me ei pidanud armastada oskama taanduski sellise ego vajaduste ja värgi peale. Päris põnev oli pärast mõtiskleda. Vähemalt mul. Tegeliku õnne maises plaanis mitte-eksisteerimine tundus tsipa absurd. Milline see võlts-õnn siis on? Narkootiline? Ebapüsiv? Valedele ehitatud? Puudulik? Õnn on ju õnn, ja õnnetus on ju õnnetus. Lihtsam lahendus on tavaliselt õigem.
Mis veel...uue läpaka sain. Rängem püss. Naudin. Kena on ka. Klaviatuur on orgasmiline, kirjutada on ebamaiselt mõnus (taustavalgustusega suured ja mõnusalt klõbisevad klahvid - teate küll millest ma räägin).
Vot nii, tänased toimetused on tehtud nii et luban endale mõne õlu. Homme tuleb House ja HIMYM, seega pange end valmis.
Tänane lugu tuleb aastast 1972. Harold Melvin & the Blue Notes - If you don't know me by now. Aegajalt komistan selliste mõnusate rnb-soul'i klassikate peale. Need on nii kuradi mahedad lood lihtsalt. Konkreetne video on veel laivis, nii et kohe on näha kui suurte afrodega neegrid seda tegelikult laulavad. Aga ikkagi väga mõnus ballaadikene ja garanteeritud kõrva-uss.
Nautige sügist, sõbrad :)
PS: Taustaks ketrab see lugu ja ma "armastan" seda järjest rohkem. Vot siis mis kõik võimalik on.
See vale armastuse ja õnne teooria tuli päris sobivalt HIMYM uue osaga ühel ajal. Ei taha väga pretentious douche olla, aga lihtsalt ego pärast lisan ikkagi tsitaadi.
ReplyDeleteThey`re not happy. They just think they`re happy because they feel happy.